CAPONATA — SUUSSULAV SITSIILIA BAKLAŽAANIROOG

Kogus: 2‑le 

 400 g baklažaani 
 300 g purus­ta­tud tomateid 
 100 g varssellerit 
 100 g kivi­de­ta rohe­li­si oliive 
 1 väi­ke kol­la­ne sibul 
 2 spl kappareid 
 1 spl kont­sent­ree­ri­tud toma­ti­pas­tat (soo­vi­tan Mut­ti pastat) 
 2 küüs­lau­gu­küünt
 1 spl val­ge vei­ni äädikat 
 1 spl koo­kospal­mi­suhk­rut või muud mee­le­pä­rast magustajat 
 3 + 1 spl õli praadimiseks 
 mait­se jär­gi soola 
 ser­vee­ri­miseks peo­täis värs­ket peterselli


Pal­ju­des toi­dub­lo­gi­des eel­neb ret­sep­ti­le kilo­meet­ri jagu jut­tu sel­lest, kui­das ret­sept üld­se sün­di­nud on, kust päri­neb ins­pi­rat­sioon, kus käi­di rei­sil ning mida naab­ri­mees, vanaema ja lap­sed sel­lest ret­sep­tist on arva­nud. Mul­le sel­li­sed lood meel­divad, kuid tean, et pal­jud ini­me­sed tahak­sid liht­salt kohe asja kal­la­le asu­da ja kilo­meet­ri­sed int­rod mõju­vad pigem tüü­tu scrol­li­mise­na. See­tõt­tu olen ka ise hoid­nud ees­sõ­na­des taga­si­hoid­lik­ku joont ning sääst­nud ka ise­en­nast lisa­tööst, mis päe­va lõpuks ei pruu­gi kelle­le­gi ise­gi mit­te huvi pak­ku­da. (Veel­gi enam, et mul puu­dub ’’jump to the reci­pe’’ nupu­ke, hehe). Ehk­ki mõne ret­sep­ti­ga oleks öel­da nii pal­ju ja igat loo­min­gut saa­dab ju ise­moo­di seik­lus, taus­ta­jutt ning ins­pi­rat­sioo­ni sünnilugu.

Sel kor­ral teen eran­di ning lisan ees­sõ­na­le omad emot­sioo­nid. Kui aga tahad kohe asja kal­la­le asu­da ning sind taus­ta­lu­gu ei huvi­ta, siis keri liht­salt edasi ’’val­mis­ta­mi­ne’’ osa juurde.

Bakla­žaan ja toma­tid on minu süda­me­vil­jad. Ma jumal­dan neid igal või­ma­li­kul moel nii eral­di kui koos. Lisa­des veel olii­vid, sel­le­ri, kap­pa­rid ja värs­ked ürdid, on tule­mu­seks tae­va­li­kult täius­lik liit. Vahe­peal kuu aega Sit­sii­lias ela­des ja kok­ka­mis­kur­su­sel osa­le­des oli sel­ge, et tahan õppi­da val­mis­ta­ma just capo­na­tat. Capo­na­ta on sit­siil­las­te tra­dit­sioo­ni­li­ne roog, mida leiab pea igast koduse­mast res­to­ra­nist. Nagu ka pas­ta ja teis­te rooga­de­ga, päran­da­tak­se capo­na­ta ret­sep­te pere­kon­na­si­se­selt põl­vest põl­ve ning tule­mu­sed mait­se­vad iga kunst­ni­ku läbi eri­ne­valt. Nii põnev on see toi­du­maa­ilm ikka!


Tagasi kok­ka­mise kur­su­se juur­de. Meie juhen­da­jaks oli Mic­he­li­ni tär­ni­ga res­to­ra­nis töö­ta­nud kokk Marco, kes viis kur­sust läbi oma kodus tõe­li­selt äge­dalt vabas vor­mis. Jalu­ta­si­me koos turul, kogu­si­me tar­ku­si eri­ne­va­te vil­ja­de koh­ta, mek­ki­si­me kap­pa­reid (usku­ma­tu kui pal­ju on eri­ne­vaid mait­seid ja ver­sioo­ne), õppi­si­me kok­ka­ma nii pas­tat, can­no­li­sid kui capo­na­tat. Saime tea­da, et kui ürti­de hak­ki­mise järel on su lõi­ke­laud rohe­li­ne, siis hakid sa vales­ti. Et pas­ta­taig­na ret­sep­tid on kuju­ne­nud Paler­mos vas­ta­valt lin­na­osa­de­le (on rajoo­ne, kus tehak­se ühe muna­ga, kahe­ga või üld­se ilma muna­ta) ja pal­ju pal­ju muud põne­vat. Päe­va lõpe­ta­si­me ühise söö­mise, vei­ni ja jutus­ta­mi­se­ga ala­tes fen­ko­li­test kuni Sit­sii­lia maf­fia ja poliitikani.

Coo­king clas­sid on mida­gi, mil­lel ma tõe­li­selt soo­vi­tan rei­si­del osa­le­da, sest lisaks uute­le oskus­te­le, mait­se­rän­na­ku­te­le ja nip­pi­de­le, kuu­leb seal ala­ti päris­elu lugusid tra­dit­sioo­ni­dest, süs­teemi­dest, pere­kon­da­dest, har­ju­mus­test jne jne. Need on kaht­le­ma­ta ühed minu lem­mi­k­osad ja koge­mised rei­si­mis­tel. Väga rikas­ta­vad ja südant täit­vad. Ning mida väik­sem grupp, seda äge­dam. Tol kor­ral osa­lesi­me meie mehe­ga + 1 vah­va paa­ri­ke Iiri­maalt.

Aga et jutt nüüd ikka­gi lii­ga pikaks ei läheks, siis tagasi meie superstaa­ri – capo­na­ta juur­de.
Nagu ma ka mai­ni­sin, siis iga kokk teeb seda tra­dit­sioo­ni­list rooga siis­ki oma­de nüans­si­de­ga. Kes lisab sin­na pap­ri­kat, por­gan­dit, loor­be­rit või koguni rosi­naid. Kõik­või­ma­li­kes kohta­des nägin ma bakla­žaa­ne fri­tüü­ri­tu­na ja roh­kes õlis, sest olii­vi­õli üle ollak­se Vahe­me­re­maa­des tõe­li­selt uhked ja eks sel­le tähis­ta­miseks on ka põh­just. Fri­tüü­ri­mist Sit­sii­lias armas­ta­tak­se ja mida roh­kem õli, seda uhkem.
Ehk­ki ka meie õppi­si­me capo­na­tat tege­ma bakla­žaa­ne frit­ti­des, siis see on mis­ki, mil­le poo­lest ma tra­dit­sioo­ni­st kõr­va­le kal­dun ja edas­tan tei­le ret­sep­ti natu­ke­selt muu­de­tu­na. Lisaks ei ole Ees­tis saa­da ühte kont­sent­ree­ri­tud toma­ti ekst­rak­ti ning kasu­tan tava­list toma­ti­pas­tat, mis annab sama­väär­se tule­mu­se. Ka suhk­rut kasu­ta­ti koo­li­tu­sel kõvas­ti roh­kem, see­ga kui soo­vid ikka­gi tra­dit­sioo­ni­list veri­soo­ni, siis võta seda kõi­ke arvesse. 

 Minu hin­nan­gul tuleb bakla­žaan ka ahjus küp­se­ta­des või pan­nil vähe­mas õlis praa­di­des ise­gi et veel maits­vam ja sel­li­sel juhul võiks ju val­mis­ta­da seda keha­sõb­ra­li­ku­mal vii­sil, eks. No et saaks seda suus­su­la­vat rooga ikka veel­gi suu­re­ma mõnu­ga nau­ti­da.

Koha­li­kud ser­vee­rivad capo­na­tat kül­malt järg­misel päe­val eel­roana koos krõ­be­da saia ja mui­du­gi ekst­ra olii­vi­õliga. Capo­na­tat lisa­tak­se ka pas­ta­le ja puis­ta­tak­se pea­le soo­last moza­rel­lat. Minu hin­nan­gul sobib capo­na­ta ime­li­selt nii eel­roaks kui ka näi­teks ahju­kar­tu­li­te, kala või liha kõr­va­le ning lisa­des capo­na­ta­le näi­teks valged oad või kiker­her­ned, on tule­mu­seks ka võr­ra­tult mait­sev ja toe­kas taim­ne roog. 

Kui hin­dan Vahe­me­re mait­seid, bakla­žaa­ni ja toma­teid, siis on see roog, mida kohe kind­las­ti proovida!


Val­mis­ta­mi­ne:

Lõi­ka bakla­žaan ca 2x2cm suu­rus­teks kuu­bi­ku­teks. Kuu­mu­ta pan­nil 3 spl õli, lisa bakla­žaan ja sool ning prae 8–10 minu­tit kuni bakla­žaan on peh­me ja pruu­nis­tu­nud. Samal ajal kuu­mu­ta poti põh­jas 1 spl õli, lisa haki­tud sibul ja sel­ler ning prae 5 minu­tit kuni sel­ler on peh­me­ne­nud (kui armas­tad sel­le­rit täit­sa peh­me­na, siis koo­ri sel­le­ri­vars eel­ne­valt). See­jä­rel lisa purus­ta­tud toma­tid, toma­ti­pas­ta, kap­pa­rid, pee­neks haki­tud küüs­lauk ja soo­vi kor­ral pise­maks haki­tud olii­vid. Kuu­mu­ta ja redut­see­ri segu kok­ku ca 4 minu­tit. See­jä­rel lisa bakla­žaan, suh­kur ja äädi­kas ning kuu­mu­ta veel paar minu­tit kuni mait­sed on üht­lus­tu­nud.
Capo­na­ta on parim järg­misel või üle­järg­misel päe­val ning tra­dit­sioo­ni­li­selt süüak­se seda koos krõ­be­da saiaga, ent sobib häs­ti ka kala või liha lisan­diks. Lisa­des taim­se val­gu­al­li­ka (nt oad või kiker­her­ned), on tule­mu­seks ka võr­ra­tult mait­sev, toe­kas ja tasa­kaa­lus taim­ne roog.

Mõnu­sat nau­ti­mist ja mait­se­rän­na­kut Sitsiiliasse!


Kui sa kat­se­tad mõn­da minu ret­sep­ti­dest, siis mind teeks väga rõõm­saks kui mär­gik­sid #mias­pi­ra­tion või lisak­sid oma pos­ti­tu­se­le @miaspiration 

1

2

3

4

5

6

7

8

9

Ing­re­dients

 400 g baklažaani 
 300 g purus­ta­tud tomateid 
 100 g varssellerit 
 100 g kivi­de­ta rohe­li­si oliive 
 1 väi­ke kol­la­ne sibul 
 2 spl kappareid 
 1 spl kont­sent­ree­ri­tud toma­ti­pas­tat (soo­vi­tan Mut­ti pastat) 
 2 küüs­lau­gu­küünt
 1 spl val­ge vei­ni äädikat 
 1 spl koo­kospal­mi­suhk­rut või muud mee­le­pä­rast magustajat 
 3 + 1 spl õli praadimiseks 
 mait­se jär­gi soola 
 ser­vee­ri­miseks peo­täis värs­ket peterselli

Direc­tions

1

2

3

4

5

6

7

8

9

CAPONATA — SUUSSULAV SITSIILIA BAKLAŽAANIROOG

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga