Kui mõt­led oma toi­tu­mise pea­le, kas pea­tud vaid sel­lel, MIDA sööd?

Oma toi­tu­mis­nõus­ta­mise klien­ti­de­ga puu­du­tan ma ala­ti ka kohal­olu tee­mat ehk KUIDAS me söö­me? Mil­li­ses kesk­kon­nas? Mil­le­ga me samal ajal veel teg­e­le­me? Mis tun­deid söö­mi­ne meis teki­tab jne. 

Kii­red elu­tem­pod viivad üha enam sel­le­ni, et koh­vi ja või­ku amp­sa­tak­se käi­gu pealt, lõu­na süüak­se arvu­ti­töö kõr­valt samal ajal e‑mailidele vas­ta­tes ning õhtu­söö­gi ajaks maan­du­tak­se dii­va­ni­le tele­ka ette. See kõik on inim­lik ja tea­tud pii­ri­ni täies­ti okei ja nau­di­tav. Igaks toi­du­kor­raks ei ole­gi vaja selts­kon­nast eral­du­da, muu­si­kat kin­ni kee­ra­ta ja fil­mi­õh­tud snä­ki­va­bad teha. Mui­du­gi mitte!

Kuid ise­en­dal on vaja väga ausalt otsa vaa­da­ta oma söömiskäitumisele.

Kui scrol­lid söö­mise ajal tele­fo­nis rin­gi, siis kas see on päriselt nau­di­tav? Kas paned tähe­le, kui ime­li­ne on toit, mida sööd? Kas märkad, mil­li­se tem­po­ga sa sööd? Kas tun­ne­tad toi­tu kõi­gi oma meeltega? 

Kas tead, mitu kree­ke­rit läks põs­ke samal ajal kui pilk oli seriaali kül­ge nae­lu­ta­tud? Tõe­näo­li­selt mit­te. Ja tõe­näo­li­selt ei olnud toit sel­lel het­kel ka suu­rem asi nau­ding. Veel­gi enam, kui sel­le­lä­bi toi­mus ülesöö­mi­ne ja pärast saa­tis süütunne.

Kus­juu­res, kui muu tege­vus (näi­teks põnev action-film) käi­vi­tab sinu kehas adre­na­lii­ni ehk ’’võit­le, põge­ne või tar­du’’ situat­sioo­ni, siis ega see­di­mi­ne sel­lel het­kel priori­teet ei ole­gi ja keha hak­kab tal­le­ta­ma. Ras­kus­tun­ne ja puhi­tu­sed võivad siin­ko­hal mõne­le väga tut­tav tee­ma olla. Lisaks tõu­seb adre­na­lii­ni­ga sinu vere­suh­kur (et saak­sid lisa­ener­giat nö ’’vaen­la­se eest põge­ne­miseks’’), mil­le järsk lan­gus paneb sind oma­kor­da suu­re tõe­näo­su­se­ga jäl­le­gi roh­kem snäkkima.

On täies­ti aru­saa­dav, et mõne hom­mi­ku­söö­gi­ga taha­me me sidu­da ka ”oma aega” ja samal ajal raa­ma­tut või uudi­seid kõr­va­le luge­da, või et vahel ongi tööl nii­võrd kii­re ja lõu­na tuleb teha põl­ve otsas või jook­su pealt. Ning fil­mi­õh­tu koos sus­hi­ga on ju veel eri­ti mõn­na, kas pole?

Aga tahan sind siis­ki innus­ta­da pea­tu­ma kor­ra sel tee­mal, olles enda vas­tu bru­taal­selt aus. Tead­vus­ta, kui pal­jud toi­du­kor­rad oled sa päriselt kohal ja väär­tus­tad tõe­li­selt? Kas igat­sek­sid roh­kem seda head tunnet?

Kui sinu prae­gus­te har­ju­mus­te juu­res tun­dub utoo­pi­li­ne teha iga toi­du­kord täit­sa kohal, siis proo­vi alus­tuseks teha kas­või mõni toi­du­kord päe­vas või näda­las. Näi­teks iga lau­päe­va hom­mik — ei ühte­gi sea­det, tele­kat, tele­fo­ni.. mit­te mida­gi. Ainult sina ja sinu toit.

Mida võõ­ram see sul­le tun­dub, seda roh­kem sa seda ilm­selt vajad. Imet­le, nuu­su­ta, pea­tu, mõnu­le, avas­ta mait­seid ja teks­tuu­re ning pane tähe­le, mis tun­ne tekib. Tõe­näo­li­selt sa armud sel­les­se, kui nau­di­tav see on.

Täp­selt sama toit eri­ne­vas kesk­kon­nas võib ka mait­se­da täies­ti eri­ne­valt. Söö­ming võib olla nii tõe­li­ne kva­li­tee­taeg kui ka tuim näl­ja kus­tu­ta­mi­ne. Sama toit, aga päris võim­sad eri­ne­vu­sed ja mõjud.

Tih­ti­pea­le öel­dak­se, et just sel­le õhtu­se söö­mi­se­ga on prob­lee­me ning eks­li­kult arva­tak­se, et asi on kind­las kel­laajas. Tege­lik­ku­ses toi­mub õhtuks pin­ge­te maan­da­mi­ne, liig­söö­mi­ne, mille­le järg­neb veel snäk­ki­mi­ne ning ehk ise­gi paar drin­ki. See kõik on inim­lik, kuid sel­lest, mida ja mis kell sa sööd, võib suu­rem mure­koht olla sel­les, KUIDAS sa sööd. Ava­des tele­kas alles pea­le oma õhtu­söö­ki, muu­tu­vad ilm­selt su toi­du kogu­sed, vali­kud, rõõm, tead­lik­kus, mär­ka­mi­ne ning see har­ju­mus see­lä­bi pal­ju roh­kem ennast toetavamaks. 

Sa vää­rid elu, mis on täis nau­din­gu­id. On täies­ti elu­ter­ve, et ka toit on osa sellest. 

Ära takis­ta enda või­ma­lu­si mõnu­le­mis­teks, läm­ma­ta­des neid teis­te tege­vus­te­ga ja olles tege­li­kult mõte­te ja meel­te­ga mujal. Lisaks selle­le, et see­di­mi­ne ras­ken­dub, viib sel­li­ne har­ju­mus meid enda keha kuu­la­mi­sest ja mär­ka­mi­sest aina kau­ge­ma­le. Nõr­ge­ne­vad mait­se­ta­jud, või­me kes­ken­du­da ning kaob sel­ge tun­ne, mil­lal meie kõht tege­li­kult täis saab ja isud rahuldatud.

Mõni­kord suu­red muu­tused alga­vad tõe­li­selt väi­ke­s­test asja­dest.
Kui sa oled tähe­le pan­nud, ent sul­le on kau­geks jää­nud soo­vi­tus ’’kuu­la oma keha’’, siis see on minu nõu­an­ne, mis aitab sind kon­tak­ti­le ise­en­da­ga lähemale.

Proo­vi, mär­ka, õpi end ausa­malt tund­ma ning loo ennast toe­ta­vam muutus. 

Aitäh, et olid luge­des kohal.