OKSANA LUGU: meis peitub suurem väärtus kui vaid keha

Kui ma blogiga alustasin, siis tegin seda soovist jagada inspiratsiooni, nõuandeid, mõtteid ja sõnumeid ning tuua inimesi kokku läbi toidu, kogemuste, tunnete, väärtuste, õppimiste. Et kasvaks empaatia, hoidmine ning mõistmine, et misiganes suhtes sa toiduga ka pole, või misiganes teekonnal sa täna ka poleks, see kõik on okei. Ja sellest rääkimine on vabastav, inspireeriv ning vajalik.

Tea, et sa pole kunagi, mitte kunagi üksi.

Ma usun, et iga lugu õpetab meile midagi. Iga lugu kasvatab meid. Iga lugu on tähtis. Iga lugu on eriline ja iga lugu on ilus.

See siin on Oksana lugu. Oksana on imekaunis ja naiselik naine nii väliselt kui hingelt. Tema nakatav naer ja sära silmis ei jätaks ka jäätükki sulatamata. Sarnaselt eelnevale loole Revost, on ka Oksana kogemus niivõrd liigutav, mõtlemapanev ja inspireeriv. Valusad läbielamised, mis põimuvad segaste tunnete, mustrite ja kannatava tervisega ning viivad lõpuks elutähtsa otsuseni – võtta vastutus ja muuta ise oma elu, alustades ikka endast. Ning olla oma kuitahes halbadele kogemustele lõpuks siiralt ja südamest tänulik.

Oksana, sa oled tõeline kingitus igaühele, kelle teele sa satud! 

Kõikide inimeste lood on avaldatud muutmata kujul.

OKSANA LUGU: meis peitub suurem väärtus kui vaid keha

Sündisin imeilusasse ja toetavasse perekonda. Siiski, meil on oma rada, mida käia ja omad õppetunnid, mida läbida. Minu esimesed toiduga seonduvad probleemid tekkisid siis, kui jõudsin puberteedi ikka. Mul on identne kaksikõde ning meie võrdlemine teiste poolt oli väga kurnav. Tüüpiline lause, mida kuulsime, oli: “Leia 10 erinevust”. Kuna me käisime samas klassis, harrastasime samat sporti, õppisime sama tublisti ja riietusime ka samamoodi, ning meile tundus, et meil on ka sama maitse, siis väga varsti, kui saime 13, hakkasime ka õega üksteist võrdlema. Ma ei tundnud kunagi, et olen üks ja individuaalne isiksus, mina kui identiteet – olime alati MEIE.

Me võrdlesime end nii tihti ja palju, et peagi jõudis kätte aeg, kus me ei söönud enam eraldi. Me sõime alati koos ja samu asju, viimse raasukeseni. Kui üks sõi ühe raasukese leiba vähem kui teine, siis oli hüsteeria lahti ja suured tülid, et nüüd on ta peenikesem. See oli kohutav – psühholoogiliselt ja füüsiliselt kurnav. See viis meid meeleheiteni, tülideni, enese näljutamiseni. Läksime psühholoogi juurde ning peale 20 minutit ütles psühholoog, et ta ei suuda meiega tegeleda. 16- aastaselt ei suutnud ka meie enam olla. See konkurents viis meid nii stressi, et mul hakkasid juuksed peast välja langema ja me olime nii kurnatud. Elasime justkui toidu vangis.

17- aastaselt otsustasime kolida lahku ja läksime vahetusõpilaseks Saksamaale eri linnadesse. Seal tundsin ma kõigepealt vabadust, et saan olla mina ise. Aga ma ei teadnud, kes ma olen. Mu vanemad läksid ka lahku ja ma olin justkui kaotanud kogu oma maailma. Ma tundsin end üksi ja mitte kellegina. Ma polnud piisav nii enda kui ka teiste jaoks. Ma piirasin end toidu ja magamisega. Magasin väga vähe, sõin vähe ja tegin ainult sporti ning varsti saigi must anorektik, võõral maal, kus keegi minust aru ei saanud. Kaalusin alla 45 kilo 18- aastaselt ja šoppasin laste osakonnas. Ma arvasin, et olen kole, paks ja tähtsusetu. Tol hetkel, enne kui muutusin anorektikuks, ütlesin endale, kui ma oleks vaid kõhn, poleks mul üldse probleeme. Kõik oli vastupidi. Mul jäid päevad ära, ma olin nii ebakindel, kurb, depressioonis ja side endaga kadus veelgi.

Üks hetk vaatasin peeglisse ja nägin enda kehal arme ja ma sain šokki – sain aru, kuhu olen jõudnud. Ehmatasin nii ära, et hakkasin õgima. Sõin meeleheitlikult 15 šokolaadi päevas, et võtta kiiresti kaalust juurde kuni ma olin 20 kg raskem. Edasine etapp minu elus kulges nii: Ma olin täielikult sõltuvuses toidust, ma proovisin kõike dieete, kohe kui sõin, pidin sporti tegema, ma olin meeleheitel ja mu enesehinnang oli väga madal. Mul oli sundmõte, et kui ma näen hea välja, siis olen õnnelik. Aga kui ma isegi nägin hea välja, siis ma polnud ikkagi endaga rahul. Võtsin antidepressante, nutsin iga päev tohutult palju, süüdistades end, teisi, maailma ning tahtsin siit ära minna. Ma püüdsin muuta keskkonda, mitte iseennast.

Ma sain aru, et mu elu on kontrolli alt väljas. See oli otsustamise koht: kui ma ei võta vastutust nüüd ja praegu, olen ma elanud oma elu nii, et vihkan end, tundes end süüdi, et raiskasin oma elu, tegemata asju, mis ma tahtsin teha, ainult sellepärast et ma ei tunne end oma kehas hästi. Miski pidi muutuma. Ma alustasin oma teekonda endasse. Kuni kogu raha, mis ma olen pannud enesearengule, teraapiale, kursustele, coachingule, kõik need tunnid, mis ma olen endaga mõtiskledes veetnud, hakkasid vilja kandma. Mõistsin, mis olid mu valed uskumused, ma jõudsin nende juurteni, kust nad tulnud on, tervendasin minevikku, lasin vanadel emotsioonidel välja tulla, hakkasin aru saama, kes mina tegelikult olen – see tõi mulle vabaduse. Ma sain aru kui piiratud elu ma elasin, kui palju ma endale haiget tegin ja kui tinglik oli mu armastus enda vastu. “Ma ei ole piisav” oli minu üks suurematest uskumustest ja ma otsisin enda väärtust välimaailmalt ja teistelt.

Täna, siin ja praegu, olen ma tänulik, et olen elus, terve, mul on imeilus pere ja ma täidan oma unistusi. Minu lugu tõi mulle ellu sügavust, mõistmist, empaatiat ja see innustas mind ka teisi  läbi holistilise coachingu aitama. Me ei koosne ainult kehast, me oleme suuremad kui me keha – meil on ka hing ja vaim ning tervendades kõiki koos, saame vaid ühendust iseendaga.

Sageli, kui oleme seal kuristikus, ei näe me väljapääsu ja arvame, et oleme selles üksi. Me näeme ainult 2 % reaalsusest ja need 2% tunduvad meile liiga kohutavad. Avasta need ülejäänud 98%, sest see on tõesti elamist väärt. Keha on ainult üks osake sinust.

Iga halva ja kohutava elukogemuse taga on midagi ilusat ja inspireerivat. See tundub meile võimatuna ja kaugena, aga see on seal olemas. Usu endasse.

Oksana