Kui ma blo­gi­ga alus­ta­sin, siis tegin seda soo­vist jaga­da ins­pi­rat­sioo­ni, nõu­an­deid, mõt­teid ja sõnu­meid ning tuua ini­me­si kok­ku läbi toi­du, koge­mus­te, tun­ne­te, väär­tus­te, õppi­mis­te. Et kas­vaks empaa­tia, hoid­mi­ne ning mõist­mi­ne, et misiga­nes suh­tes sa toi­du­ga ka pole, või misiga­nes tee­kon­nal sa täna ka poleks, see kõik on okei. Ja sel­lest rää­ki­mi­ne on vabas­tav, ins­pi­ree­riv ning vajalik.

Tea, et sa pole kuna­gi, mit­te kuna­gi üksi.

Ma usun, et iga lugu õpe­tab mei­le mida­gi. Iga lugu kas­va­tab meid. Iga lugu on täh­tis. Iga lugu on eri­li­ne ja iga lugu on ilus.

See siin on Oksa­na lugu. Oksa­na on ime­kau­nis ja nai­se­lik nai­ne nii väli­selt kui hin­gelt. Tema naka­tav naer ja sära sil­mis ei jätaks ka jää­tük­ki sula­ta­ma­ta. Sar­na­selt eel­ne­va­le loo­le Revost, on ka Oksa­na koge­mus nii­võrd lii­gu­tav, mõt­le­ma­pa­nev ja ins­pi­ree­riv. Valusad läbi­ela­mised, mis põi­mu­vad segaste tun­ne­te, must­ri­te ja kan­na­ta­va ter­vi­se­ga ning viivad lõpuks elu­täht­sa otsu­se­ni – võt­ta vas­tu­tus ja muu­ta ise oma elu, alus­ta­des ikka endast. Ning olla oma kui­ta­hes hal­ba­de­le koge­mus­te­le lõpuks sii­ralt ja süda­me­st tänulik.

Oksa­na, sa oled tõe­li­ne kin­gi­tus iga­ühe­le, kel­le tee­le sa satud! 

Kõi­ki­de ini­mes­te lood on aval­da­tud muut­ma­ta kujul.

OKSANA LUGU: meis pei­tub suu­rem väär­tus kui vaid keha

Sün­di­sin imeilu­sas­se ja toe­ta­vas­se pere­kon­da. Siis­ki, meil on oma rada, mida käia ja omad õppe­tun­nid, mida läbi­da. Minu esi­me­sed toi­du­ga seon­du­vad prob­lee­mid tek­ki­sid siis, kui jõud­sin puber­tee­di ikka. Mul on ident­ne kak­sikõde ning meie võrd­le­mi­ne teis­te poolt oli väga kur­nav. Tüü­pi­li­ne lau­se, mida kuul­si­me, oli: “Leia 10 eri­ne­vust”. Kuna me käi­si­me samas klas­sis, har­ras­ta­si­me samat spor­ti, õppi­si­me sama tub­lis­ti ja riie­tusi­me ka sama­moo­di, ning mei­le tun­dus, et meil on ka sama mait­se, siis väga vars­ti, kui saime 13, hak­ka­si­me ka õega üks­teist võrd­le­ma. Ma ei tund­nud kuna­gi, et olen üks ja indi­vi­duaal­ne isik­sus, mina kui iden­ti­teet — oli­me ala­ti MEIE. 

Me võrd­lesi­me end nii tih­ti ja pal­ju, et pea­gi jõu­dis kät­te aeg, kus me ei söö­nud enam eral­di. Me sõi­me ala­ti koos ja samu asju, viim­se raa­su­ke­se­ni. Kui üks sõi ühe raa­su­kese lei­ba vähem kui tei­ne, siis oli hüs­tee­ria lah­ti ja suu­red tülid, et nüüd on ta pee­ni­ke­sem. See oli kohu­tav — psüh­ho­loo­gi­li­selt ja füü­si­li­selt kur­nav. See viis meid mee­le­hei­te­ni, tüli­de­ni, enese näl­ju­ta­mise­ni. Läk­si­me psüh­ho­loo­gi juur­de ning pea­le 20 minu­tit ütles psüh­ho­loog, et ta ei suu­da meiega tege­le­da. 16- aas­ta­selt ei suut­nud ka meie enam olla. See kon­ku­rents viis meid nii stres­si, et mul hak­ka­sid juuk­sed peast väl­ja lan­ge­ma ja me oli­me nii kur­na­tud. Ela­si­me just­kui toi­du vangis.

17- aas­ta­selt otsus­ta­si­me koli­da lah­ku ja läk­si­me vahe­tus­õpi­laseks Sak­sa­maa­le eri lin­na­des­se. Seal tund­sin ma kõi­ge­pealt vaba­dust, et saan olla mina ise. Aga ma ei tead­nud, kes ma olen. Mu vanemad läk­sid ka lah­ku ja ma olin just­kui kao­ta­nud kogu oma maa­il­ma. Ma tund­sin end üksi ja mit­te kel­le­gi­na. Ma pol­nud pii­sav nii enda kui ka teis­te jaoks. Ma pii­ra­sin end toi­du ja maga­mi­se­ga. Maga­sin väga vähe, sõin vähe ja tegin ainult spor­ti ning vars­ti sai­gi must ano­rek­tik, võõ­ral maal, kus kee­gi minust aru ei saa­nud. Kaa­lu­sin alla 45 kilo 18- aas­ta­selt ja šoppa­sin las­te osa­kon­nas. Ma arva­sin, et olen kole, paks ja täht­su­se­tu. Tol het­kel, enne kui muu­tusin ano­rek­tikuks, ütlesin endale, kui ma oleks vaid kõhn, poleks mul üld­se prob­lee­me. Kõik oli vas­tu­pi­di. Mul jäid päe­vad ära, ma olin nii eba­kin­del, kurb, dep­res­sioo­nis ja side enda­ga kadus veelgi. 

Üks hetk vaata­sin peeg­lis­se ja nägin enda kehal arme ja ma sain šok­ki — sain aru, kuhu olen jõud­nud. Ehma­ta­sin nii ära, et hak­ka­sin õgi­ma. Sõin mee­le­heit­li­kult 15 šoko­laa­di päe­vas, et võt­ta kii­res­ti kaa­lust juur­de kuni ma olin 20 kg ras­kem. Eda­si­ne etapp minu elus kul­ges nii: Ma olin täie­li­kult sõl­tu­vu­ses toi­dust, ma proo­vi­sin kõi­ke diee­te, kohe kui sõin, pidin spor­ti tege­ma, ma olin mee­le­hei­tel ja mu enese­hin­nang oli väga madal. Mul oli sund­mõ­te, et kui ma näen hea väl­ja, siis olen õnne­lik. Aga kui ma ise­gi nägin hea väl­ja, siis ma pol­nud ikka­gi enda­ga rahul. Võt­sin anti­depres­san­te, nut­sin iga päev tohu­tult pal­ju, süü­dis­ta­des end, tei­si, maa­il­ma ning taht­sin siit ära min­na. Ma püüd­sin muu­ta kesk­kon­da, mit­te iseennast. 

Ma sain aru, et mu elu on kont­rol­li alt väl­jas. See oli otsus­ta­mise koht: kui ma ei võta vas­tu­tust nüüd ja prae­gu, olen ma ela­nud oma elu nii, et vih­kan end, tun­des end süü­di, et rais­ka­sin oma elu, tege­ma­ta asju, mis ma taht­sin teha, ainult sel­le­pä­rast et ma ei tun­ne end oma kehas häs­ti. Mis­ki pidi muu­tu­ma. Ma alus­ta­sin oma tee­kon­da endas­se. Kuni kogu raha, mis ma olen pan­nud ene­se­aren­gu­le, teraa­pia­le, kur­sus­te­le, coac­hin­gu­le, kõik need tun­nid, mis ma olen enda­ga mõtiskle­des veet­nud, hak­ka­sid vil­ja kand­ma. Mõist­sin, mis olid mu valed usku­mu­sed, ma jõud­sin nen­de juur­te­ni, kust nad tul­nud on, ter­ven­da­sin mine­vik­ku, lasin vana­del emot­sioo­ni­del väl­ja tul­la, hak­ka­sin aru saa­ma, kes mina tege­li­kult olen — see tõi mul­le vaba­du­se. Ma sain aru kui pii­ra­tud elu ma ela­sin, kui pal­ju ma endale hai­get tegin ja kui ting­lik oli mu armas­tus enda vas­tu. “Ma ei ole pii­sav” oli minu üks suu­re­ma­test usku­mus­test ja ma otsi­sin enda väär­tust väli­maa­il­malt ja teistelt.

Täna, siin ja prae­gu, olen ma tänu­lik, et olen elus, ter­ve, mul on imeilus pere ja ma täi­dan oma unis­tusi. Minu lugu tõi mul­le ellu süga­vust, mõist­mist, empaa­tiat ja see innus­tas mind ka tei­si  läbi holis­ti­li­se coac­hin­gu aita­ma. Me ei koos­ne ainult kehast, me ole­me suu­re­mad kui me keha — meil on ka hing ja vaim ning ter­ven­da­des kõi­ki koos, saa­me vaid ühen­dust iseendaga.

Sage­li, kui ole­me seal kuris­ti­kus, ei näe me väl­ja­pää­su ja arva­me, et ole­me sel­les üksi. Me näe­me ainult 2 % reaal­susest ja need 2% tun­du­vad mei­le lii­ga kohu­ta­vad. Avas­ta need üle­jää­nud 98%, sest see on tões­ti ela­mist väärt. Keha on ainult üks osa­ke sinust.

Iga hal­va ja kohu­ta­va elu­ko­ge­mu­se taga on mida­gi ilu­sat ja ins­pi­ree­ri­vat. See tun­dub mei­le või­ma­tu­na ja kau­ge­na, aga see on seal ole­mas. Usu endas­se.

Oksa­na