Emot­sio­naal­ne söö­mi­ne…  Mil­li­sed mõt­ted sul sel­le­ga seo­ses tekivad? Kas oled selle­le varem üld­se mõelnud?

Pealt­nä­ha võib ju tun­du­da, et toi­tu­mi­ne on puhtalt füsio­loo­gi­li­ne. Söö­me ainult siis, kui on nälg või ener­gia­puu­dus. Füü­si­lis­test tegu­ri­test mõju­tab toi­tu­mist mui­du­gi ka janu, halb uni, aktiiv­sus, tsük­kel, hor­moo­nid, see­di­mi­ne jne. Kuid kas meie toi­du­kor­rad piir­du­vad vaid nen­de põh­jus­te­ga? Kui tih­ti me tege­li­kult söö­me või joo­me selts­kon­na pärast, tähis­ta­des, vii­sa­ku­sest, iga­vu­sest, tra­dit­sioo­ni­de pärast? Mil­li­seid toi­te me siis söö­me ja mil­li­seid jooke joo­me?
Alus­ta­des juba täit­sa vara­ja­sest — mil­li­seid sün­ni­päe­va­sid koge­sid lap­se­na? Mida paku­ti toi­du­laual? Kas oota­sid min­git üri­tust see­tõt­tu, et seal saab head süüa?

Kas oled koge­nud, et tege­li­kult on sul või­ma­lik töö­le või koo­li võt­ta oma lõu­na kaa­sa, kuid eelis­tad süüa koos kol­lee­gi­de­ga väl­jas, sest just siis rää­gi­tak­se neid jut­te, mil­le­st kon­to­ris ei rää­gi­ta ning sa ei taha sel­lest ilma jääda?

Kas oled koge­nud, et kül­la min­nes sööd vii­sa­ku­sest ja aus­tu­sest, kui­gi kõht ei ole tege­li­kult üld­se tühi, aga kar­dad, et toi­dust keel­du­mi­ne rii­vab koka tun­deid?
Kas sul on har­ju­mus süüa tald­rik ala­ti tüh­jaks ka siis, kui kõht on juba täis, sest sind on lap­se­na nii kasvatatud?

Lähe­me natu­ke sügavamale..

Mil­li­sed on su usku­mu­sed seo­ses söö­mi­se­ga? Mil­li­seid tun­deid on toit sul­le and­nud? Mida sa oled tege­li­kult vaja­nud ja läbi toi­du otsi­nud?
Pre­mee­ri­mi­ne, lohu­ta­mi­ne, toe­tus, ’’ma olen ju seda väärt’’ jne. Kas tun­ned end mõni­kord pärast söö­mist süü­di? Mil­li­seid vali­kuid oled tei­nud, kui otsid näi­teks lohu­tus­tun­net? Kas see on ter­vis­lik toit, mõni maius­tus, alko­hol, ras­va­ne toit? Ning kas seda tun­net võiks asen­da­da mõni muu tege­vus? Kui­das sul­le kõlab, kui sel­le ase­mel, et pre­mee­ri­da end koo­gi­ga, min­na näi­teks kin­no, ilu­salon­gi või osta oma­le mõni uus raamat?

Kõik need tee­mad kujun­da­vad lõpuks meie söö­mis­käi­tu­mise ja ‑har­ju­mu­sed. Ning har­ju­mus­tel on tea­du­pä­rast suur jõud, VÄGA suur jõud. Kas need har­ju­mu­sed tee­nivad sind täna? Kas need on sul­le kasu­li­kud? Kas need toe­ta­vad su ees­mär­ke ja ter­vist? Kui­das sa end nen­de­ga tunned?

Kas tund­sid end mõne tee­ma juu­res ära?

Minu mee­lest rää­gi­tak­se toi­tu­mi­sest tih­ti­pea­le üsna ühe­külg­selt – kalo­raaž, ener­gia­ku­lu, vita­mii­nid, mine­raal­ai­ned, vesi, suh­kur, säi­li­tus- ja värv­ai­ned jne. See kõik on mui­du­gi ääre­tult olu­li­ne, kuid leian, et see on kõi­gest jää­mäe tipp. Ini­me­sed on mui­du­gi eri­ne­vad, kes on roh­kem funkt­sio­naal­ne, emot­sio­naal­ne või spi­ri­tuaal­ne toi­tu­ja, kes vähem. See on süga­valt isik­lik tee­ma, mida on olu­li­ne ise­en­das täies­ti ausalt ja hin­nan­gu­id and­ma­ta vaadelda.

Toi­tu­mise emot­sio­naal­sed aspek­tid on väga nor­maal­ne, sest söök peab­ki pak­ku­ma mait­seid, lõh­nu, sil­mailu, nau­din­gu­id, rõõ­mu ja head tun­net. Kuid siin on olu­li­seks märk­sõ­naks tead­vus­ta­mi­ne ning tasa­kaal. Ning siin­ko­hal tasub mõel­da, kas see päriselt annab sul­le kest­va hea tun­de? Või pre­mee­rid end pärast ras­ket tren­ni šoko­laa­di ja vei­ni­ga, mil­le järel end hoo­pis süü­di tun­ned ning mis süga­val sisi­mas akti­vee­rib tege­li­kult läbi­kuk­ku­mise tun­delu­ku ja paneb sind enda ees­mär­ki­de­le käe­ga löö­ma.

Ma ei kii­da heaks toi­tu­de sil­dis­ta­mist heaks või hal­vaks, kuid mõt­le läbi oma söö­mise põh­ju­sed ning kui­das need pane­vad sind tund­ma. Mil­li­ne toit paneb sind tund­ma häs­ti ja mil­li­ne mit­te nii väga ning kui tih­ti ja mis het­kel sa neid asju sööd. Misiga­nes põh­jus on söö­mise taga, siis jäta meel­de, et, häbi- ja süü­tun­ne ei peaks kuu­lu­ma menüüs­se. Toit ei peaks ole­ma ei pree­mia ning enda näl­ga jät­mi­ne ei tohiks olla karis­tus eel­ne­valt söö­dud tšip­si­ku­te eest.

Siin­ko­hal on liht­ne öel­da, et KUULA OMA KEHA ja seda fra­asi kuu­led sa ilm­selt pal­ju. Nii see ongi, kuid see on täies­ti okei, kui sa ei oska seda veel teha ja ei mõis­ta, mida see täp­selt tähendab. See kõik on õpi­tav, har­ju­ta­tav ning ühel het­kel tõe­li­ne nau­ding ja vaba­dus. Ning vaba­dus ei tähen­da sugu­gi vaid sala­ti või vas­tu­pi­di – bur­ge­ri söö­mist. Sel­le taga on tead­vus­ta­mi­ne, tasa­kaal ning iga toi­du­kor­ra ehe ja tõe­li­ne nautimine.

Ma usun, et kee­gi ei taha ela­da hal­va ene­se­tun­de­ga, väsi­nu­na ning keha­kaa­lu tee­ma kesk­mes, luge­da pide­valt kalo­reid, paken­deid, kaalu­da ja mõõta toi­tu­ports­jo­neid. Samal ajal tun­da ühtae­gu nii näl­ja­tun­net kui veel­gi suu­re­maid ja kont­rol­li­ma­tuid isusid, jälgida kava ja alus­ta­da muud­kui uues­ti ja uues­ti ja uues­ti. Ja sa ei peagi!

Õpi enda (ning oma las­te) söö­mis­käi­tu­mist tund­ma, olles enda vas­tu soe ja väga aus. Lase see tee­ma enda süda­me­st läbi ning ära kar­da küsi­da oma tee­kon­nal abi.

Ja pea mee­les, et sinu väär­tust ei defi­nee­ri kuna­gi, mit­te kuna­gi sinu keha­kaal!


Aitäh, et olid luge­des kohal.